Loe lugu Äripäevast

Millest te räägite, härrased Reinsalu ja Sester?

Sven Sesteri ja Urmas Reinsalu viimaste kuude avaldusi lugedes võib ainult peast kinni hoida Valitsuses heaks kiidetud e-residentsuse kontseptsioonis polnud sõnagi juttu sellest, et e-residendi ettevõtte juhatus peab Eestis asuma.

Kas on võimalik, et näeme ministreid peatselt tunnistamas, et nad ei saanud alguses aru, milles e-residentsus seisneb ja kus asuvad Eesti e-residendid füüsiliselt? Tuletan meelde, et koalitsioonilepingus on sees e-residentsuse programm ja valitsus andis justiitsministeeriumile ülesande juhatuse asukoha teema lahendada– seda osana 17. juulil 2015 kabineti nõupidamisel kinnitatud e-residentsuse tegevuskavast.

Valitsus andis juba 2014. aasta novembris justiitsministeeriumile ülesande esitada hiljemalt 1. maiks 2015 valitsusele õigusaktide muudatuste eelnõud, mis kõrvaldavad peamised takistused äriühingute loomisel e-residentide poolt. Reinsalu allkirjaga eelnõu väljatöötamiskavatsus 2015. aasta sügisel ka valmis ja see nägi ette juhatuse asukohanõude kaotamist tsiviilseadustiku üldosa seaduses.

.

Juhatuse asukohanõue siiani lahendamata

Rahandusminister Sester erakonnakaaslase Reinsalu eelnõu väljatöötamiskavatsust ei toetanud, asjakohane arvamuslugu ilmus 17. detsembril Postimehes. Äripäevas ilmus 18. veebruaril minu vastulause, milles juhtisin tähelepanu rahandusministri Sven Sesteri eksimusele e-residendi Eesti äriühingu juhatusele Eesti asukohanõude soovimisel. Ministri asemel vastas Äripäeva vahendusel ettevõtluse ja arvestuspoliitika osakonna juhataja Kurmet Ojamaa. Tema arvamusloos kirjeldatud õigusteooria jättis reaalse elu puutumata, rääkimata minu tõstatatud küsimustele vastamisest. Täpsustuseks veel niipalju, et erinevalt tema kirjutatust ei ole jutt Eesti äriühingu asukohanõude kaotamisest, vaid juhatuse asukohanõude kohta käiva viimase iganenud sätte kaotamisest. Jätkuv viitamine Tartu Ülikooli vastavale uuringule on ebakorrektne: juhatuse asukohanõuet see uuring ei käsitlenud. Võimalik, et tegemist on eksitusega nende mõistete käsitlemisel ministeeriumis.

2. märtsil juhtis oma intervjuus Eesti Päevalehele sellele tõkkele tähelepanu ka majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Taavi Kotka, kes ütles, et siiani on lahendamata juhatuse liikmete asukoha küsimus. Kohe reageeris justiitsminister Urmas Reinsalu, kes teatas EPLi vahendusel, et Eesti firma võõrriigist juhtimise lubamisega tuleb olla ettevaatlik. See on vastuolus tema algatatud väljatöötamiskavaga, mille ta signeeris sügisel 2015. Lehelugejatele ütles Reinsalu, et oleks nüüd ettevaatlikum saadud tagasiside tõttu. „Peamise probleemina nähti seda, et Eestiga lõdvalt seotud ja ametiasutustele ning äripartneritele raskesti kättesaadavate ettevõtete suur hulk võiks kujundada Eesti nii-öelda off-shore riigiks, mis omakorda võiks negatiivse stsenaariumi korral kaasa tuua rahvusvahelisi piiranguid pangandusele ning ka riigi krediidireitingu halvenemise.” Asjatundmatule lugejale ja ministrile paistab see üsna ohtliku stsenaariumina.

Toome selguse majja

Nii rullub avalikkuse ees lahti segapuder, kus eri ettevalmistusega inimesed kasutavad läbisegi mõisteid ja väiteid, mis on kohati naeruväärsed. Muu hulgas kasutatakse oma arvamuste põhjendamiseks erinevaid lõike õigusteooriast, sulgedes silmad reaalsuse ees.

1. Juhatuse asukohanõue de facto ei kehti
Äriregistris on 2016. aasta jaanuari seisuga üle 16 000 välismaalt juhitud ettevõtte ning neid lisandub iga päev. Mida tublimat tööd teevad e-residentsuse tiim ja Eesti välisesindajad, seda rohkem neid juurde tekib. IRLi ministrite praegune taganemine valitsuses kinnitatud kontseptsioonist jätab vastuseta küsimuse, kuidas siis sanktsioneerida lubamatut välismaalt juhtimist või kuidas tohib Eesti pinnalt äriühingut juhtida. Pakun loo lõpus välja ka mõned tragikoomilised lahendused, millest loodetavasti inspiratsiooni ei saada.

2. Juhatuse asukohanõue on de jure säilinud ainult ühes seadusesättes
Kõikidest Eesti seadustest on e-residendist ettevõtja ja juhatuse liikme teel de jure vaid üks iganenud seadusesäte tsiviilseadustiku üldosa seaduses. See on vastuolus praeguse õiguspraktikaga ja selle muutmisest on ootamatult palju kära tehtud. Euroopa Majanduspiirkonna välisel juhatuse liikmel on kohustus määrata residendist kontaktisik– see on sarnane praktikale konservatiivsetes Põhjamaades. Ettevõtte juhatuse riigi territooriumil asumise nõuet ei ole mina Euroopas äri tehes õnneks veel kohanud. See oleks globaliseeruvas maailmas üsna ootamatu tagurpidikäik. Asukohanõude kehtestamine takistaks ka väliseestlaste poolt Eesti äriühingute juhtimist.

3. Välisriigi residendi juhatuses olemine ei ole seostatav rahapesuga
Rahapesuks Eestis on vajalik Eestis tegutseva kommertspanga tahtlik või tahtmatu osalus. Juhatuse asukohanõude rahapesuga sidumine on avalikust eksitav. Lõplik vastutus on alati pangal, kes rahapesu võimaldamises osaleb. Juhatuse asukohanõude kaotamisel ei muutu panganduses midagi, kuni pangad ise ei ole nõus ebausaldusväärseid välisriigi residente teenindama. Pankade tõrksuse korral kontode avamisel on Stripe ja PayPal valmis teenindama Eestis registreeritud äriühinguid– e-residendid eeldavad aga, et riigi toega e-residentsuse programmis on neil võimalik avada Eestis pangakonto. Pettunuid on palju ning Stripe’i Atlase projektiga konkureerimiseks on vaja kontode avamiseks uuendusmeelseid teenusepakkujaid nagu Monese ja Holvi.

4. Off-shore-riigiks kujunemine eeldab maksusüsteemi muutmist
Termin off-shore on seotud madala maksumäära ja mitte-residentide teenindamisega. Eestis ei ole madalaid maksumäärasid dividendidele ega ka muudele tululiikidele. Sellele ohule viitamine näitab asjatundmatust.

5. Suurimad off-shore-riigid maailmas on USA ja Suurbritannia
Sama loogika järgi mida ministrid ja ametnikud serveerivad, tuleb lugeda need riigid off-shore-territooriumiteks. Seal teenindatakse riigiga nõrgalt seotud mitteresidente, kellele meeldivad asukohapiirangute puudumine ja teatud maksureeglid. Nende riikide krediidireiting pole sellest kannatanud ja Reinsalu viidatud seos reitinguga on absurdne. Kujutage ette olukorda, kus Suurbritannia teatab potentsiaalikale Eesti start-up-ettevõtjale, et Londonisse kolimiseni too juhatuses olla ei saa. Sellise rumaluse peale peaks keegi oma ameti kaotama. Suurbritannias on lubatud ka välisriigi äriühingul olla juhatuse liige juriidilise isikuna.

Mis on alternatiivid?

Justiitsminister lubas EPLi vahendusel minna lähiajal valitsusse uute ettepanekutega. Ootan huviga neid ettepanekuid. Võime ju lasta fantaasial lennata ja pakkuda välja mõned tragikoomilisemad ettepanekud.

1) Valitsus teatab justiitsministri ettepanekul, et välisriigi residentide ei ole enam lubatud Eesti äriühingute juhtimises osaleda ning tegemist oli kahetsusväärse eksitusega. 16 000 mitteresidenti saavad sundeemaldamise teate, teiste hulgas ka Microsofti jurist Benjamin Orndorff.

2) Valitsus teatab justiitsministri ettepanekul, et Eesti äriühingud peavad juhatuse koosolekuid pidama Eesti pinnal. B-kaardi alusel saab soodushinnaga Nordica pileteid osta mitmest sihtkohast Euroopas.

3) Valitsus teatab justiitsministri ettepanekul, et Eesti äriühingute juhatuses saavad olla ainult Eesti sissekirjutusega isikud. Sissekirjutusäri ja tankistide teenus muutub populaarseks nende e-residentide hulgas, kes Eestit kibestunult pikalt ei saada.

Justiitsministri viidatud partnerite tagasisides oli väljatöötamiskavatsuse suhtes kriitikat, kuid paljud tagasisidet andnud organisatsioonid rõhutasid ka e-residentsuse programmi vajalikkust ning olid valmis lahenduste leidmisel kaasa mõtlema. Teenusmajanduse koda ja kaubandus-tööstuskoda olid paranduste sisseviimise poolt.

Sajandi võimalus ootab kiiret lahendust

Palun justiitsministeeriumil küsimuse lahendamiseks kiiresti kokku kutsuda valdkonnas kompetentsed inimesed. Ka ametnikud, ministrid ja riigikogu liikmed tuleks enda täiendamiseks osalema kutsuda. Tegemist on kogu Eesti huvides algatatud projektiga, aga ühe lause ümber TsÜSis on üheksa kuud vaid paigal tammutud. Kui ülemaailmselt otsivad kümned miljonid inimesed võimalust digitaalselt Euroopas äri ajada, siis selline ametialane lohakus Eesti sajandi võimaluse suhtes on häbiväärne.

P.S.
Lahenduseks on järgmine sõnastus: „§ 29. (1) Juriidilise isiku asukoht on tema põhikirjas sätestatud asukoht Eesti Vabariigis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.” Loodan, et see on abiks Reinsalule, kes kolmapäeval riigikogu komisjonide ühisistungil lubas aprillis uue eelnõuga välja tulla.

Autor:
Ivar Veskioja, 1Office Grupp, partner