Mis on kodus töötava ettevõtja ettevõtluskulud ja erakulud ning kuidas neid arvutada?

Äripäeva küsimustele vastab 1Office Eesti pearaamatupidaja Ketlin Suurväli

Kodus töötava mikroettevõtja põhilisteks kuludeks võivad teatud juhtudel olla kommunaal- ning rendikulud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § lg 11 sätestab, et lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma kõrvalkulud üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Seega kommunaalmaksete hüvitamine peaks samuti olema ettevõtluseks kasutatava ruumi üürilepingus välja toodud. Olemasoleva lepingu alusel on õigus ettevõtte kuludesse kanda see osa kommunaalkuludest, mis on seotud ettevõtlusega ja mis on dokumentaalselt tõestatud.

Tulumaksuseadus (TuMS) § 32 sätestab, et kulu on ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud. Kuna täpsemat loetelu ettevõtlusega seotud kulude osas ei ole olemas, tuleks maksuriskide vältimiseks kulude tegemisel iga kord fikseerida kulu tegemise eesmärk ning väga hoolikalt tõendada kulude seotust ettevõtlusega.

Kodukontorina kasutatavad ruumid on võimalik ettevõttele välja üürida või anda tasuta kasutusse. Viimasel juhul ei teki üürile andjal tulu, seega ei teki ka üksikisiku tulumaksu kohustust. Töövõtja või ettevõtja, kes üürib ruumi tasu eest, tasub residendist füüsilisele isikule tehtavalt üürimakselt 20% tulumaksu.

Ruumide üürile andmisel tasu eest tuleb ka jälgida, et tasu vastaks turuhinnale. TuMS § 50 lg 4 sätestab, et kui residendist juriidilise isiku ja temaga seotud isiku vahel tehtud tehingu hind on erinev nimetatud tehingu turuväärtusest, maksustatakse tulumaksuga summa, mille maksumaksja oleks tuluna saanud, või summa, mille maksumaksja oleks kuluna kandmata jätnud, kui siirdehind oleks vastanud tehingu turuväärtusele. Seega, kui ruumi kasutamise eest küsitakse turuhinnast kõrgemat hinda, siis on õigus turuhinna ja makstud hinna vahe maksustada tulumaksuga.

Kuidas on lugu kliendiõhtusöökidega?

Vastuvõtukuludena käsitletud dokumentidele on kohustuslik peale kirjutada kuluga seotud isikute andmed – füüsiliste isikute- ja ettevõtete nimed.

Kuidas maksustatakse spordikulusid?

Lähtuda tuleb kulu tegemise eesmärgist. Kui spordiga seonduv kulu ei tulene töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (TTOS) ja selle alusel väljaantud õigusaktidest ning nendest tekib töötajatele hüve, siis loetakse need erisoodustuseks. Kui tegemist on üldist laadi ennetava tegevusega, siis kuulub igasugune spordiga seonduv kulu erisoodustusena maksustamisele. Kui aga on tegemist arsti poolt töötajale määratud protseduuridega, siis need kulud maksustamisele ei kuulu.

Kas ettevõtja võib endale maksta esinduskulusid?

Siin peab jällegi lähtuma TuMS § 32 lõige 2-st, mille kohaselt käsitletakse ettevõtlusega seotud kuluna kulutusi, mis on tehtud ettevõtlustulu saamise või ettevõtluse säilitamise või arendamise eesmärgil, samuti kui need tulenevad TTOS § 13 lõikest 1.
Samuti sätestab TuMS § 48 lõike 4, et erisoodustus on igasugune kaup, teenus, loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida antakse lõikes 3 nimetatud isikule seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega, olenemata erisoodustuse andmise ajast.
Kuna tegemist on teemaga, millele saab läheneda mitmeti, siis on Maksu- ja Tolliamet oma kodulehel selle teema vastavate näidetega ka lahti seletanud:
Kui tööandja esitab oma töötajatele nõudeid tööl kantavate riiete osas, näiteks peavad töötajad klientide juures käima soliidses riietuses, mida ei saa käsitleda töö- või kaitseriietena, siis peab ta arvestama kulu tegemisel maksukohustusega. Kui tööandja hüvitab nö soliidse riietuse soetamise kulud või tasub ise nende eest, siis on tegemist tööandja poolt töötajale rahaliselt hinnatava hüve andmisega, mida TuMS-i § 48 lõike 4 kohaselt käsitletakse erisoodustusena.

Kui tööandja näeb ette näiteks teenindussaalides, salongides vms kohtades teenindajate ühtse riietuse, mida kutsutakse ka nn firmariietuseks (kostüümid või ülikonnad, pluusid, vestid nende juurde, jalanõud vms) ja mida kasutatakse üldjuhul tööl, kuid mida on töötajatel võimalik kasutada ka väljaspool tööaega, siis tuleb lähtuda TuMS-i § 32 lõikes 3 sätestatud põhimõttest. See tähendab, et tööandjal tuleb määrata proportsiooni tööriiete ettevõtluses kasutamise ja isikliku tarbimise vahel. Kui töötaja tasub ise isikliku tarbimise osa eest, siis maksukohustust ei ole; kui seda teeb tööandja, siis on tegemist erisoodustusega. Kui tööandja tagab, et eespooltoodud riietust kasutatakse ainult töökohas (nt vahetavad töötajad enne töökohale asumist oma riided tööriiete vastu ja peale tööaja lõppu jälle tagasi), st väljaspool tööaega seda riietust ei kasutata, siis maksuriske ei ole.

Kuidas on komandeeringutasudega?

Töölepingu seaduse (TLS) § 40 alusel on töötajal õigus nõuda välislähetuse päevarahade ning töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist Vabariigi Valitsuse määruses (Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord 01.07.2009) kehtestatud tingimustel ja alammääras, kui pooled ei ole kokku leppinud hüvitamist suuremas määras. Komandeeringutasusid saab määrata ka juhatuse liikmele.
Hetkel kehtiva määruse alusel on välislähetuse päevaraha alammäär 22,37 eurot päevas ning maksimaalne piirmäär 32 eurot päevas. Samas on tööandjal õigus välislähetuse päevaraha määra vähendada 70 protsenti, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine.
Siseriikliku lähetuse puhul maksuvabasid päevarahasid seaduse poolt ette nähtud ei ole ning kõik sellised väljamaksed maksustatakse tavapärase töö eest makstava tasuna.

Loe täismahus artiklit Äripäevast